Varajane hommikutund.

[Courtney V. Price]

Päike oli juba kenasti taevavõlvile tõustnud ning taevas ise polnud veel päris siniseks tõmbunud, olles pigem valge, võib-olla kerge roosaka kumaga. Courtney oli seda vaadet hetke aknast silmitsenud ning seejärel otsustanud õue jalutama minna. Haigutust alla surudes liikus neidis mööda tänavat edasi. Vaid vähesed inimesed liikusid nõnda varajasel hommikutunnil ning tegelikkuses oleks tüdruk isegi hea meelega veel maganud - või õigemini viimaks uinunud - kuid siiski oli miski palunud tal välja jalutama minna. Värske ja jaheda õhu vajadus vast?

Peagi peatus Violet vaateratta kõrval oleva putka juures, kus olev tüüp oli ajalehe taha magama jäänud. "Hei Ed, äratus!" Neidise hääl kõlas lõbustatult, kui umbes 25-aastane meesterahvas võpatas ning silmipilgutades talle otsa vaatas. Tüdruk nookas paari inimese poole, kes vaateratta juures seisid, ilmselgelt oodates, et keegi värava avaks. See tegi siiski ju ringe ööpäeva ringselt ning paratamatult tundis Vi mehele kaasa. Sellisel tühjal ajal, kui inimesi eriti ei liikunud, oli raske ärkvel püsida.

Teda tänanud, tõttas mees värava juurde ning eemaldas luku. Need üksikud inimesed, kes seal oodanud olid, ulatasid talle vajaliku raha. Ilmselgelt oli tegu turistidega, kes olid kõigest läbisõidul ning tahtsid enne lahkumist ka vaadet sealt ülevalt näha. Courtney muigas paratamatult ning astus veidike eemale, surudes käsi siniste teksade taskutesse.

Tema tumepruunid juuksed olid lahti ning sirged, nagu tavaliselt ning peale siniste teksade olid tütarlapsel seljas veel ka valge maika ja musta-halli mustriline eest nööpidega kampsun, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud.

[Nicholas Black]

Varajased hommiku tunnid olid mehe lemmikud ning ta armastas varakult tõusmisi. Siis oli veel väljas mõnusalt jahe, ning ka päike oli alles oma lummavat tooni. Merel olles nautis ta igapäev päikesetõusu. Meri loksutas paati, ning oli lihtsalt võrratu vaadata, kuidas suur ketas tõuseb ja tõuseb merest, kuni lõpuks jõuab kõrgele vee kohale, pannes veepinna ilusalt sädelema.

Ka sellel hommikul, oli mees vara üleval ning jalutas oma lihtsas riietuses mööda tänavaid vaateratta poole, kus ta polnud juba ammu käinud. Sealt võis olla võrratu vaade päikesele, kuid kindlasti polnud seal midagi võrdväärset laevalt imetletavaga.

Blondide juustega mees liikus kergel sammul vaateratta suunas, seljas lihtsad valged shortsid ning hele, ilma varrukateta pluus. Jalas kandis ta oma lemmikuid varbavahe plätusid. Talle lihtsalt meeldis hommikuti enne söömist välja tulla, ning nautida seda elu kuni veel annab. Öeldakse ju, et elad vaid ükskord.

Varsti oli ta ka vaateratta juures, ning vaatas sinna kõrgele, kus juba esimesed varajased inimesed nautisid samuti seda hiilgavat vaadet. Mees astus ligi ning jäi siis putka juurde seisma, sest seal oli üks neiu. "Tere hommikust" sõnas mees viisakalt, ning lootis, et ta ei olnud neidist ehmatanud.