Varjasel õhtupoolikul kondamas

[Steven de Remyness]

Kriginaga suure vana ooperimaja ust avades, astus noor ajakirjanik edasi. Tema ees avanes suhteliselt suur koridor. Hoone oli tegelikult seest üsna hästi säilinud. Mööda suure punase vaibaga põrandat edasi astudes kõndis noormees saali peakäigu juurde. Naljakas, et ta suutis vabalt üksi kõndida nii suures hoones, mille ümber käis tuhandeid legende. Astudes saali nägi ta eesriidega, mis oli ettetõmmatud, lava. Saalis oli väga palju kohti, arvestades, mis aegadel see suleti, oli üllatav. Teisest küljes hinnati tol ajal palju rohkem ooperit, kui praegu. Steven ei tulnud siia niisama. Ta otsis põnevaid paiku, et teha mõni hea artikkel. Steven kandis tumehalle teksaseid, valget t-särki ning selle peal musta lukust lahti olevat pusa. Korraks köhatanud saalis, kuulis ta oma köhatust mõned korralikud sekundid. See ooperisaal kajas hästi.

[Alcyone R. Madoc]

Vana ooperimaja oli Alcyone jaoks alati ligitõmbav olnud, kuid kunagi polnud tal aega jätkunud, et seal pikemalt ringi vaadata. Nüüd oli ta aga kuskilt leidnud paar vaba tunnikest ja sellest peaks piisama, et kõik huvitavamad kohal läbi käia.
Jõudnud suure kullatud ukse juurde avastas tüdruk, et see on juba lahti. Järelikult oli siin keegi praegu sees või siis käis keegi siin hiljuti. Kibrutanud kergelt kulmu lipsas ta uksest sisse ja liikus siis edasi kuskile suvalt valitud suunda.
Fangiel oli seljal õhuke kollane suvekleit, mille seelikuosa oli alt laienev ja ulatus poole reieni ning kleidi all olid tal valged retuusid. Jalas olid tüdrukul kleidiga samat tooni papud ja pead lipsuga peavõru.
Kuuldes kellegi köhatust mis kõhedalt vastu kajas peatus Aly ja võttis suuna hoopis sinnapoole, kust oli häält kuulnud ehk siis saali poole. Saali jõudnud nägi ta ka hääle tekitajat. Üks nunnu kutt. "Sa oled siin kas mõne kihlveo pärast või siis ei usu sa ooperimaja kohta käivaid legende." pakkus ta käsi rinnal ristates ning noormeest ingelliku pilguga silmitsedes.

[Steven de Remyness]

Steven kuulis kaugelt mingeid samme, kuid ei pannud neid tähele. Noormees kõndis edasi, kuni kuulis, et sammud aina lähemale tulevad. Ta peatus ning järgmisel hetkel kuulis ta juba tütarlapse küsimust. Ennast tema poole pööratas naeratas ta kergelt ning lausus: "Ei kummagi pärast. Otsin materjali artikkliks,". Oma käed taskusse pistes silmitses noormees tütarlast. "Ja sina? Lihtsalt suur uudishimu, pääsemine palavuse käes või tulid seiklusi otsima?"päris noormees tütarlapselt ning ristitas samuti käed rinnale.

[Alcyone R. Madoc]

Niiet ajakirjanik. Tüdruk oli pisut pettunud, et ta polnud suutnud õigesti arvata aga aeg ajalt juhtub ikka, et on olemas ka kolmas varjant. Kõndinud esimeste tooliridadeni hüppas ta ühe punase sametkattega tooli seljatoele ning pööras end siis näoga tagasi noormehe poole. "Võib ka nii öelda, et uudishimu. Mind lihtsalt paeluvad kohad, kus rahva jutu järgi kummitab ning mind huvitab ka suurel määral ajalugu." vastas ta ja pööras siis taas võõrale selja hakates lava poole liikuma keksides ühelt toolilt teisele. Hämmastavalt hästi säilinud. Ükski iste isegi ei kriuksatanud kui neidis neile astus.

[Steven de Remyness]

Noormees hakkas tasapisi lava poole liikuma, ise kuulates tütarlapse juttu. Noh, nähtavalt leidub siin maailmas veel inimesi, kes kondavad inimtühjades paikades eksole. Märgates, kuidas tütarlaps ühelt toolit teisele keksis ning hakkas naerma. "Minu teada olid need toolid varem istumiseks mõeldud," ütles ta lõbusalt lõpuks lavale jõudes. Steve sukeldus pimedusse, mis asus eesriide taga. Noormees tõmbas ühest suurest köiest ning eesriie avanes. Ühel hetkel astus ta lava ees olevale mustale ruudule ning maapind oleks nagu jalgealt kadunud, kuid tegelikult vajus ta koos selle ruuduga lavaalla, peegelruumi. Väga huvitav. Üleval nägi ta saalivalgus ja all oli täielik peegliring. Noormees vaatas neid vanu peegleid, mis olid üllatavalt heas kohas. Siit oleks pidanud olema ka väljakäik.

[Alcyone R. Madoc]

"Just nimelt. Need OLID mõeldud istumiseks. Nüüd jõudsin mina kohale ja kasutan neid sellesk, et nende peal kõndida." turtsatas Aly ja jõudis siis ka lõpuks lavani. Kujud, nikerdused, lava eesriie: kõik olid säilinud nii nagu need olid olnud sajandi eest. Need olid nüüd ainult pisut kulunud ja tolmukorra all aga see ei olnud otsustav määraja.
Tüdruk avas suu, et midagi öelda kuid sulges selle koheselt kui avastas, et tüüp on kadunud. Kortustanud kulmu lasi ta pilgul üle lava käia ja hakkas siis meenutama legende ja jutte mis ooperimaja kohta käisid. Ta oli neid piisavalt palju uurinud, et sellest järeldada kuidas sai keegi lihtsalt äkitselt lavalt ära kaduda. Põrandaluugid.
Kulmukortsutus kadus ja naeratus ilmus taas tüdruku huulile kui ta mööda rüüte ja ringe edasi keksis ning lõpuks üks neist allapoole liikuma hakkas viies ta peegliruumi, kus ootas ees ka võõras. "Hämmastav." pomises neidis heledal häälel ning kadus siis ühte peeglite vahel olevasse käiku.

[Steven de Remyness]

Uurides ühte peeglit, kuulis noormees mingi kõmisemist ning märkas, et järgmisel hetkel oli võõras tütarlaps samuti vajunud peegelringi. Kuuldes võõra kommentaari pidi Steven tõdema, et tal oli õigus. See siin oli tõesti hämmastav. Noormees vaatas, kuidas tema kondamiskaaslane kadus ühte käiku. Steven ise keeras vastassuunas olevasse käiku. Käik oli üsna hämar, seega tõmbas noormees taskus oleva jacks-i välja ning kõndis edasi. Mõni minut kõndinud jõudis ta ühte suurde ringjasse saali, mille ümber oli veel kolm käiku. Saali paistis ülevalt klaaskatuselt valgus sisse. Saali ühes otsas oli kamin ning mõningad pingid. See oli koht, kus näitlejad arvatavasti koos passisid peale esinemisi.

[Alcyone R. Madoc]

Aly liikus alguses kobamisi mööda pimedat käiku edasi kuid õige pea hakkas kuskilt kumama valgust niiet käte abi liikumisel enam vaja ei olnud. Käigu seinad olid kaunistatud erinevate reljeefidega ning olid ilmselt kunagi olnud kullatud nagu ooperimaja sissepääski. Lummatud nendest erinevatest kujutistest ei pannud Fangie tähelegi kui käik järsku otsa sai ja ta jõudis trepini, mis viis käigust veel sügavamale. Kõhklemata hetkegi kõndis neidis trepist alla ja ahhetas siis kui nägi pilti mis nüüd tema silme ees avanes. See oli luksuslikult sisustatud koobas, kui nii võis öelda. Põrandat kattis vesi, mis ulatus Alcyonele põlvini, kui ta sinna sisse astus olles enne kindad jalast võtnud. Seinad olid kaetud sametiga ning teises "koopa" otsas oli midagi platoo või lava sarnast, millel oli klaver ja selle ümber segipaisatud noodid. Klaverist paremale jäi mingi voodi või diivan ning seda kõike ümbritsesid erinevad kujud ja hiiglaslikult küünlajalad.
Roninud veest välja kuivale põrandale astus Aly klaveri juurde, tõstis sellelt klapi pealt ja vedas sõrmega korra üle klahvide. Häälestus oli täiuslik. Tõmmanud tooli klahvpillile lähemale istus ta sellele ja hakkas mängima Beethoveni "Eliisele" , mille oli selgeks õppinud juba lapsena.

[Steven de Remyness]

Hetke saalis ringi vaadanud kuuldus noormehe kõrvadesse mingi laul, täpsemini meenutades oli see vist mingi Beethoveni lugu, kui ta eksinud. Noormees liikus läbi järgmise käigu muusika poole. Natukene kõndides jõudis ta saali, kus seisis klaver ning nägi, et võõras tütarlaps mängis seda. Noormees vajus toas olevale diivanile. "Bravissimo,"lausus noormees naeratades, kui lugu lõppes. Diivanil olles oli väga mugav tegelikult. Selles toas köitis teda üleval oleva vitraaž. Tegelikult noormehele üldiselt meeldisid kunstiteosed.

[Alcyone R. Madoc]

Kui noormees oli samuti sinna ruumi ära eksinud, kuhu Alcyonegi ilmus neidise näole muie ja see süvenes veelgi kui loo lõppedes võõra kiitust kuulis. "Merci Monsieur!" kostis ta seepeale ning lükkas klapi kinni tagasi pöörates end seekärel näoga võõra poole. "Kui seda pole palju palutud siis ehk ütleksid oma nime." palus neidis hääl pisut kõrk. See polnud tema teha millised ta hääletoonid ja näoilmed olid. Fangie polnud enda üle iialgi kontrolli omanud rääkimata siis veel teistest kuigi mõni uskus siiski nii kiivalt, et suudab panna tüdruku enda tahtmist tegema. Kokkusattumised, muud midagi.

[Steven de Remyness]

Steven uuris ümbrust ning jäi hetkeks mõtesse. Teda äratas ülesse tütarlapse palve ning ta vaatas neidise poole. "Juhul, kui sa vastaksid mulle samaga,"lausus noormees naeratades. Tegelikult oli see lihtsalt tavaline uudishimu.. "Steven de Remyness," lausus noormees ning kallutas oma pead veidi. Steven vaatas klaverit. Seda oli ta väiksest peale unistanud korralikult mängida, aga talle oli kogu aja jooksul õpetatud paar lihtsat lugu mängima. No ja muidugi üks raskem ja lemmikum, milleks oli "River flows in u" Yiruma poolt. Noormees liikus klaveri poole ning puudutas klaveri klahve. "May I ?" päris Steven, küsides tütarlapselt, kas ta laseb tal mängida klaveril ühe loo.

[Alcyone R. Madoc]

Steven? Ta peab oma raamatust välja otsima, kas sellel nimel ka tähendus on. "Alcyone Rachel Madoc." esitles Aly ka ennast muiates samas kavalalt mõeldes, kas noormehel on aimu, et Madoc tähendab hullu. Kui aga Steve oma palve esitas tõusis Fangie toolilt ja tantsiskles diivani juurde, kus kutt enne istunud oli ja viskas end sinna kõhuli, mille tagajärjel paiskus üles väike tolmupilv. Õnneks mitte liiga häiriv. "Näita mulle siis oma oskusi." ütles tüdruk väljakutsuvalt, ristas siis pahkluud ja pani rusika lõua alla toeks jäädes ootama, millal düüd oma looga alustab.

[Steven de Remyness]

Noormees noogutas, kui kuulis tütarlapse nime. "Madoc? Sa peaksid siis olema sama hea inimene kui su perekonnanimi ütleb eksole, see ju tähendab heldet,"ütles noormees naeratades ning istus seejärel toolile. "Hoiatan, et mängib amatöör,"ütles Steven ning toetas oma sõrmed klaveriklahvidele. Noormees hakkas mängima Yirumahi "River flows in you", noormehe sõrmed libisesid kergusega üle klahvide, olenemata sellest, et ta polnud ammu mänginud, aga seee lugu oli tal hästi peas. Terve saal kajas sellest laulust. See oli ta sõrmedesse kulnud, seda teost oleks raske olnud valesti mängida.

[Alcyone R. Madoc]

Hämmastav lihtsalt, millise kergusega Steve seda lugu mängis ja see oli samas ka nii rahustav. Selliste oskustega mehi oli maailmas vähe ja siis avastas Aly end järsku mõtlemas sellele, milline noormees alasti võiks välja näha ning mis tunne oleks olnud teda suudelda. Kortsutanud nende mõtete peale kulmu tuletas ta endale meelde oma reegleid ja unustas peast läbi jooksnud pildid peaaegu koheselt. "Mul pole selle jaoks sõnu." ütles ta loo lõppedes vaiksel ja lummatud häälel.

[Steven de Remyness]

Steven pööras end tooliga tütarlapse poole ning lausus lõbusalt: "Ega muusika kuulamiseks ei ole ju tegelikult sõnu vajagi, selleks on vaja väikest muusikataju ning keskmist kõrvakuulmist, et ikka noote eristada,". Seejärel kallutas ta korraks pead ning lükates käe oma juustesse sasis ta neid. "Ei tegelikult on see lugu väiksest peale pähe õpitud ning üks vähestest, mida ma oskan. Seega ma ei saa võrreldagi oma klaverioskuste klassi nendega, mida sina mängisid,"teatas noormees ning tõusis püsti, liikudes ühe akna poole.

[Alcyone R. Madoc]

"Sulle tuleb siiski au anda kuna sina pole kunagi klaveritundides käinud." sõnas Aly ja ajas end diivanil istukile avastades, et tal oli uni peale tulnud. Aeglaste lugude süü. "Aga sa ütlesid enne, et Madoc tähendab heldet. Tegelikult mitte. See tähendab hullu." teavitas ta ning parandas Steveni arvamust tema perekonnanime tähendusest.

[Steven de Remyness]

Noormees noogutas võõra tütarlapse jutu peale ning vaatas aknast välja. Kuuldes tütarlapse parandust pööras Steven end näoga neiu poole. "Ma lugesin midagi muud, aga ma ei hakka sinuga vaidlema. Tead küll, iga raamat või misiganes ütleb erinevalt," lausus noormees Alcyonele ning liikus seejärel ühe tugitooli juurde, millesse ta istukile vajus. "Siin ooperimajas on ikka väga palju huvitavaid asju," seletas noormees ning vaatas uuesti korreks vitraažilage.

[Alcyone R. Madoc]

"Ma pean sinuga nõustuma. Aga ma olen enam kui kindel, et siin on veel erinevaid ruume ja käike. Vähemalt nii palju kui ma neid originaalplaane olen uurinud siis paikned maja all kilomeetrite pikkune käikude rägastik ja siin on ka palju igasugu luuke ning salakäike ja ma ei tea mida veel. Mind aga üllatab see, et siin on kõik nii hästi säilinud. Oleks võinud arvata, et see on palju hullemas seisukorras." sõnas tüdruk libistades sõrmega üle diivani poleeritud ning nikerdustega käetoe.

[Steven de Remyness]

Noormees kuulas Alcyone juttu ning tõusis püsti. "Nojah, kui uskuda valitsuse juttu on see hoone lagunev ning väga jubeda korras, aga tegelikult on siin kõik suurepäraselt säilinud,"teatas ta ukse poole liikudes. "Aga pole siin aega istumiseks, sest et siin on nii palju veel avastada,"teatas Steven tütarlapsele ning kadus seejärel käiku, kust ta ennist tulnud oli. Käigu seinas oli kaks ust, noormees avas ühe ning liikus läbi kitsa suhteliselt pimeda koridori edasi. Ühel hetkel jõudis ta suure trepirägastiku juurde, mis viis alla.

[Alcyone R. Madoc]

Aly hüppas diivanilt püsti ning kiirustas Stevenile järgi:"Ühest päevast ei piisa niikuinii, et siin kõik läbi käia ja arvestagem ka sellega, et pärast tuleb osata siis välja saada." sõnas ta ning jäi siis suurte silmadega silmitsema treppe, mis teavitasid võimalusest liikuda veel sügavamale. "Kui sügavale suudeti tolle aja algeliste vahenditega tunneleid ja muidu käike rajada?" küsis ta pigem iseendalt kui noormehelt. Asetanud ühe käe trepi käsipuule hakkas ta allapoole minema kuna tal oli vaja teada, mis seal on.